Digipöördest ja laste tervisest

Esmapilgul võib tõesti tunduda, et digivahendid ja tervistav liikumine ei taha lapse päeva kuidagi üheskoos ära mahtuda. Minu arvates oleks siiski tark loobuda digimaailma ja liikumise vastandamisest ning leida hoopis kasulikke võimalusi, kuidas laste tervislikku eluviisi ja silmaringi täiskasvanute targal suunamisel mitmekülgselt arendada.

Infotehnoloogia tähtsus suureneb nii Eestis kui ka ülejäänud Euroopas järjest kiiremas tempos. Samuti nõuab tööturg digiteadmistega inimesi. Laste digitaalse kirjaoskuse arendamine on hädavajalik.

Teisalt on tõsiasi, et lapsed liiguvad järjest vähem. Maailma terviseorganisatsioon soovitab lastel ja noortel aktiivselt liikuda vähemasti tunni päevas. Seda soovitust täidab Eestis alla veerandi lastest ning viimase kümne aasta jooksul on ülekaaluliste õpilaste osa kasvanud pea kaks korda. Sellesse süvenevasse probleemi on võimatu kergelt suhtuda.

Nutiseadme mitu tahku

Just nende suurte ülesannete lahendamiseks töötatakse haridus- ja teadusministeeriumis koos partneritega korraga nii koolilaste suuremat liikumist toetava programmi ettevalmistusega kui ka digipöördega Eesti koolides.

Nutiseade (arvuti, nutitelefon, tahvelarvuti) on lihtsalt vahend, mis aitab õpetajal õpetada ning õpilasel õppida. Nutiseadet võib võrrelda kirvega. Kui pereisa lõhub sellega ära talvepuud, siis on vahendit kasutatud otstarbekalt. Kui perepoeg läheb kirvega mängima ja sellega endale jalga lööb, on vahendit kasutatud valesti ja kahjulikult.

Kui nutiseadet kasutatakse õppimise huvitavamaks muutmiseks, on vahendit kasutatud targalt.

Juhul kui laps aga kogu oma koolivälise aja sellesama seadme taga Facebookis surfab või arvutimängu mängib, võib koolitunnis väärt õppevahend muutuda lapse arengut pärssivaks ning kehalist ja vaimset võimekust kahandavaks kaaslaseks.

Digivahendite kasutamine koolis peab olema eesmärgipärane ning igal koolil ja õpetajal on vabadus otsustada, kui palju digitaalseid võimalusi õppetöö täiustamiseks kasutatakse.

Nutiseadmest ei plaanita kindlasti õpetaja asendajat, vaid abimeest, mis võimaldab lahendada hariduse murekohti.

Näiteks vähem võimekatele ja võimekamatele õpilastele erinevate ülesannete pakkumine, õppematerjali süstematiseerimine, samuti on digitaalsed õppematerjalid vastukaaluks kohmakatele paberõpikutele.

Digipöörde õnnestumiseks pakutakse õpetajatele ettevalmistavaid koolitusi ning riik on võtnud eesmärgi luua piisav hulk kvaliteetset õpisisu.

Tähele tasub panna, et liikumisaktiivsuse seisukohalt ei ole vahet, kas lapse ees on koolitunnis istudes töövihik või näiteks sülearvuti.

Liikumine kooli

Kõik digikoolid peaksid ka laste aktiivset liikumist ja tervist toetama ning üks ei välista teist. Soomes on näiteks koolides elluviidava liikumisaktiivsuse suurendamise programmiga «Liikkuva koulu» liitunud juba üle tuhande kooli.

Lisaks investeerivad meie põhjanaabrid järgmise kolme aasta jooksul 21 miljonit eurot, et tuua iga koolilapse päevakavasse vähemalt üks tund liikumist ning muuta liikuvateks koolideks kõik Soome koolid.

Uuringud näitavad, et kehaliselt piisavalt aktiivsetel lastel on peale paremate tervisenäitajate ka positiivsem enesehinnang, nende tajutud elukvaliteet on kõrgem ning nad saavutavad ka paremaid õpitulemusi võrreldes vähem liikuvate eakaaslastega.

Teaduskirjanduse põhjal võib välja tuua, et vähese liikumisaktiivsuse ja selle tagajärgede vastu võitlemisel on väga tähtis suurendada liikumisaktiivsust kogu koolipäeva jooksul. Lapsed veedavad suure osa päevast koolis ning koolikeskkonnas tehtud muudatustest saavad osa kõik lapsed, olenemata näiteks kodu majanduslikust olukorrast või muudest piirangutest.

Eelnevast lähtudes plaanib haridus- ja teadusministeerium koos sotsiaalministeeriumi ning teiste partneritega pöörata senisest suuremat tähelepanu laste liikumisaktiivsuse suurendamisele ja istumisaja vähendamisele koolipäeva jooksul.

Selleks töötatakse Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna liikumislabori teadurite kompetentsile toetudes välja programm, mille eesmärk on aidata koole liikumisaktiivsuse võimaluste loomisel. Programmi osadena võib välja tuua liikumise integreerimise, sh liikumispausid ainetundidesse (nn liikumist soodustav õppetund), liikumisaktiivsuse soodustamise vahetundides (nn aktiivne vahetund), kehalise kasvatuse tunni sisu mitmekesistamise jne. Programmi plaanitakse asuda katsetama järgmisel aastal.

Liikumisaktiivsus ei saa kindlasti suureneda üleöö. Koostöös koolide ja lapsevanematega saab muuta nii suhtumist liikumisse kui ka tegelikku käitumist. Eesmärk ei ole sundida lapsi liikuma, vaid luua tingimused suurema liikumisrõõmu kogemiseks ning kujundada arusaama, et liikuda on vaja.

Iga kool ja lasteaed saab koos laste ja lapsevanematega juba praegu hinnata, mil määral soodustab liikumist keskkond.

Kas toas ja õuealal tohib turvaliselt joosta või ronida? Millised on õpetajate ja lapsevanemate hoiakud liikumise suhtes nii õppetunnis kui ka vahetunnis? Kas pigem keelatakse või luuakse liikumiseks võimalusi ning mil määral on õpetajad juba praegu valmis kasutama õppeainetes liikumist võimaldavaid õpetamismeetodeid?

Koolis saab arvestada nii muutuva maailma väljakutsetega kui ka pöörata tähelepanu laste füüsilisele ja vaimsele tervisele. Digita enam läbi ei saa, kuid kindlasti ei saa ka liikumiseta.

Artikkel ilmus Tartu Postimehes 14. detsembril 2015