Lees, Vihalemm, Kull: Liikuma kutsuvatest koolidest

Õppetegevusi võib nooremate jaoks integreerida liikumispausidega, kus saab video järgi tantsida või midagi muud lõbusat teha.

Ainult ligi 20% Eesti lapsi liigub nii palju, kui Maailma Terviseorganisatsioon soovitab – iga päev vähemalt ühe tunni. Istumisest on saanud praeguse ekraaniühiskonna n-ö pärilik haigus, mida tuleb aktiivselt sekkudes „ravida”, arendades oskusi, muutes keskkonda ja vanu norme.

Istumise probleemile otsib praegu lahendust suur osa heaoluriike. Eestis ei tasu tormata pimesi tegema seda, mida tehakse mujal. Pigem tuleks katsetada, mis võiks meie oludes juurduda, nii et sellest saaks koolipäeva loomulik osa, mis ei eeldaks pidevat eraldi tegelemist. Tartu ülikooli liikumislabori algatuses „Liikuma kutsuvad koolid” otsivad eri valdkondade teadlased lahendusi koostöös koolidega, vastavalt nende soovidele-võimalustele ja koolimeeskonna valmidusele.

Koolipäeva jooksul liikumise tähendus on praegu spordikeskne ja seda peetakse eelkõige kehalise kasvatuse õpetaja või huvijuhi valdkonnaks. Vanemate seas on levinud arvamus: milleks on lapsel vaja vahetunnis liikuda, las läheb parem pärast kooli trenni! Paraku ei aita koolipäevajärgne trenn pikka aega järjest istumise tervisekahju korvata.

Istumine väsitab

Kui lapsed istuvad kõigis tundides ja peale selle veel ka enamikus vahetundides, teeb see olenevalt kooliastmest kokku neli kuni seitse tundi päevas. Liikumislabori korraldatud küsitlus näitab, et õpilased, kes vahetundides istuvad, väsivad koolipäeva jooksul rohkem. Tõenäoliselt tekib nõiaring: tunnen end väsinuna ja ei taha liigutada, aga istumine süvendab roidumust veelgi. Samuti ei taga kaks-kolm korda nädalas treeningutel käimine vajalikku liikumisaktiivsust.

Vanemate seas on levinud arvamus: milleks on lapsel vaja vahetunnis liikuda, las läheb parem pärast kooli trenni!

Ka Eestis on hakatud istumist pidama otseselt tervist kahjustavaks. Kuna lapsed istuvad koolis hulga tunde järjest, siis võib ka emotsionaalse võimendusega küsida: miks küll soositakse koolides pikka järjestikust istumist, aga näiteks alkoholi joomist ja suitsetamist mitte?

Üha rohkem teadusuuringuid kinnitab õpivõime ja liikumise positiivset seost, samuti arendavad ühised liikumistegevused suhtlemisoskust ja aitavad vaimsest tööst puhata. Seega on kehaline kirjaoskus – liikumistegevuste oskus, nende sooritamise enesekindlus ja liikumisrõõm – noorte eluks ettevalmistamisel sama oluline kui lugemine-arvutamine ning peaks olema koolipäeva olemuslik osa.

Mõnigi koolipäeva jooksul liikumise võimalus on peidetud igapäevaharjumuste taha ja vajab mõnikord teadlikku harjutamist ning uute mõtlemis- ja toimimisviiside omaksvõtmist.

Igatsus õuevahetunni järele

Eesti kliimat arvestades nõuavad aastaringsed õuevahetunnid kahtlemata üksjagu korraldusoskust, kuid on ühtlasi väga tõhus viis laste kooliväsimuse peletamiseks ja suhete parandamiseks. Pikk õuevahetund keset koolipäeva võimaldab noorematel õpilastel joosta-mürada ja mängida.

Mänge naudivad ka vanemad õpilased. Kui koolipäeva keskel on võimalik koos mängida ja joosta, siis aitab see vähendada viimaste tundide väsimust ja leida sõpru teisestki klassidest. Ka juhul kui (vanemad) õpilased mängida ei soovi, saavad nad jalutada või vähemasti seista, mis on igal juhul parem kui istumine. Põhjamaades on õuevahetund tavapärane.

Eestis on tublisid koole, kus õuevahetund on tavaline ning õpetajad ja õpilased ei kujutagi koolipäeva teistmoodi ette.

Ka Eesti õpilaste küsitluses ilmnes igatsus õuevahetunni järele. Eestis on tublisid koole, kus õuevahetund on tavaline ning õpetajad ja õpilased ei kujutagi koolipäeva teistmoodi ette. Näiteks Vääna-Jõesuu koolis kestab õuevahetund 40 minutit ja õpilased käivad õues aasta läbi. Seda teavad ja toetavad ka lapsevanemad, kes hoolitsevad selle eest, et lapsed oleksid ilmale sobivalt riides.

Laste liikumise toetamisest rääkides tekib küsimus, kas see on kooli roll ja vastutus. Eelkõige peaksid ju lapse tervise ja arengu eest vastutama lapsevanemad. Jah, nii see on, kuid meil on siiski palju lapsi, kelle vanemate toetus ei ole alati piisav.

Haridus- ja teadusministeeriumi, sotsiaalministeeriumi ja Tartu ülikooli koostöös sündinud algatuse „Liikuma kutsuvad koolid” eesmärk on leida koosloome kaudu Eesti eri tüüpi koolidele sobilikke liikumisaktiivsuse suurendamise ja istumisaja vähendamise võimalusi. Pilootkoolideks on võetud kümme uuendusteks valmis kooli üle Eesti, Tallinnast Rõugeni. Pilootprojekt on koostatud põhimõttel, et jätkusuutlikke lahendusi saavad igapäevase toimimise käigus luua koolid ise. Teadlased saavad neid toetada ja suunata, kuid ei dikteeri õigeid lahendusi, vaid rakendavad koosloome meetodeid, et leida Eesti koolidesse sobilikud mudelid. Kõik osalevad koolid on valmis looma uusi liikumisvõimalusi ja nendega seotud kogemusi ning jagama neid ka teistele.

Kuidas muuta ainetunnid liikuvamaks?

Paljud õpetajad ei hoia kramplikult kinni kujutelmast, et ainult paigaistuv laps suudab keskenduda. Pigem möönavad nad et neil endil jääb puudu oskustest tunde vähem-istuvaks teha, sidudes õppetööd ja liikumist.. Alustada saab aga väga lihtsatest asjadest:

Anda õpilastele võimalus tunnis töötada vahepeal ka püsti või mujal kui laua taga istudes.

Teemade integreerimine liikumisega, noorematele õpilastele liikumispausid, kus video järgi saab tantsida või muid lõbusaid kehalisi tegevusi teha.

Selle asemel et õpilastele töölehti kätte jagada, võib õpetaja need paigutada klassiruumi nii, et õpilased ise saavad neile järele minna.

Kordamisülesannete puhul saab paluda õpilastel oma nõustumist-mittenõustumist väljendada mitte traditsiooniliselt kätt tõstes, vaid hoopis püsti tõustes, kükitades vm liigutusi tehes. Meie algatuse raames tehtud katsetused näitavad, et ka õpetajatel endil on vahepeal liigutavate lastega kergem ja rõõmsam töötada.