Magistritöö – kuidas muuta vahetundides liikumine uuesti normaalsuseks?

Viimastest uuringutest joonistub välja murettekitav pilt: vähem kui viiendik Eesti lapsi liigub nii palju, kui on maailma terviseorganisatsiooni soovituslik norm (vähemalt tund päevas). 2015. aastal korraldatud kehalise aktiivsuse uuringus vastas 11–15-aastastest koolilastest ainult 16,4%, et nad liiguvad iga päev vähemalt tund aega.

Miks meie õpilased vaikselt konutavad?

Uurisin magistritöös, kui palju liiguvad lapsed koolis. Selgus, et vähem liikuda pole tingimata õpilaste endi valik. Avastasin, et õpilased liiguksid meeleldi rohkem, aga ei saa. Eelkõige takistab liikumist koolikeskkond ja organisatsioonipoliitika: paljudes koolides on keelatud vahetunnis joosta. Takistus ei ole ruumipuudus, koolide reeglid lihtsalt keelavad koolimajas mürgeldada.

Üks 2. klassi õpilane põhjendas mulle, miks ta vahetunnis joosta ei tohi: „Mõned seinad on hästi õrnad, keegi läheb pihta ja sein võib katki minna.”

Kõikide magistritöös uuritud vanuseastmete õpilased arvasid, et nad liiguksid koolis rohkem, kui vaid tohiksid.

Esimese (1.–3. klass) ja teise (4.–6. klass) kooliastme lapsed arvasid, et mängiksid meeleldi rohkem mänge, näiteks kulli ja peitust, jookseksid koolimajas või õues. Õpilased laseksid hea meelega vibu või viskaksid nooli, mängiksid padjasõda, veepüstolisõda, viskaksid lendavaid taldrikuid või tantsiksid.

Tahaks, et oleks mingi vahetund, et saaks tantsida või midagi sellist, et pannakse head muusikat,” rääkis teadustöö jaoks antud intervjuus üks teise kooliastme õpilane.

Kolmanda kooliastme (7.–9. klass) õpilased nii konkreetseid tegevusi ei nimetanud, kuid kinnitasid, et liiguksid samuti senisest rohkem, kui üksnes luba antaks.

Üks oluline aspekt on, et õpilased eelistaksid liikuda üheskoos.

See aga ongi ilmselt üks koolide liikumiskeeldude aluseid nii ohutuse, segaduse kui ka lärmi tõttu. Üks suurem kehalist aktiivsust soodustav tegur on see, kui lastele pakutakse koolis organiseeritud liikumisvõimalusi – mänge või võistlusi. Intervjuudest selgus, et kolmanda kooliastme laste hinnangul võiks nn aktiivseid vahetunde olla rohkem, kuid neid lihtsalt ei jõuta korraldada.

Kõigi kooliastmete õpilaste hinnangul olid kooli reeglid ühed olulisemad vahetunni kehalise aktiivsuse piirajad. Õpilaste sõnul ei luba kooli reeglid koridorides joosta ega kulli mängida. Samuti selgus, et on koole, kus õpilasi ei lubata vahetundide ajal võimlasse või aulasse, sageli on see uks isegi lukus. Lapsed rääkisid, et neid on loata õuemineku eest karistatud isegi sotsiaalpedagoogi juurde saatmisega. Kirjeldati, et õpetajad seisavad koridorides ja valvavad, et lapsed ei jookseks.

Teiseks teeb olukorra keeruliseks ajapuudus – vahetunnid on liiga lühikesed.

Liikumise asemel Facebook

Kui liikuda ei tohi, on lihtne haarata nutiseade ja suunduda virtuaalmaailma.

„Meid huvitab nüüd rohkem see, mis toimub Facebookis, mitte varbakulli mängimine,” tunnistas mulle üks 3. klassi õpilane. Teine kolmandik kirjeldas: „Sa kirjutad kellegagi, siis sa jäädki temaga kirjutama ja unustad ennast, mitte ei lähe kellegagi varbakulli mängima.”

See ei ole hea mitmel tasandil. Tõin oma teadustöös esile, et kehaline aktiivsus aitab hoida vaimset tervist ning parandada informatsiooni töötlemise ja meeldejätmise võimet. Seega on see oluline õpivõime seisukohast.


Refereeritud Laura Mallen EPL-i artiklist (30.11.2016)