Minu sõltuvusest

Vähkren ja higistan. Kell on 03.27, reede öö vastu laupäeva. Und ei ole. Äratuskella helinani on jäänud tunnike. Vannun ennast maapõhja, et ma seda tunnikest kasutada ei mõista. Tean, et ühes teises voodis, mõned kilomeetrit eemal, on ühel teisel mehel suure tõenäosusega täpselt sama mure. Avalikkus tunneb Reno Laidret ontliku mehena, kes, lips sirgelt ees, maavanema ametit peab.

Issi kalakast

Sõbrad teavad, et tal on minuga täpselt sama haigus. See murrab ka parimaid.

Terve öö olen unes näinud, kuidas ma elu suurima haugi kätte saan. Ja seda, kuidas ta ära läheb. Ja kuidas ma ta ikka kätte saan. Asjad on eelmisel õhtul pakitud. Kaks ritva – jäigem ja painduvam. Kolm rulli – üks nööriga haugi tarbeks, üks tamiiliga ahvena jaoks ja üks tagavaraks ka. Landikarp nimega „Issi kalakast“ on valmis.

Saan naiselt küünarnukiga ribidesse. „Ära siputa! Mine alla ja tee kohvi endale! Ma tahan magada!“

Päästev äratuskell.

Riided selge – kiiresti ja vaikselt. Autosse ja sõitu. Renoga on meil tavaliselt diil, et kasutame tema paati ja minu autot. Hommikuse sõiduga tuleb olla ettevaatlik – sellel kellaajal, kui kalamehed stardivad, on tänavatel veel päris palju inimesi, kes alles ööklubidest koju hakkavad jõudma. Et olla esimeste päiksekiirtega vee peal, tuleb linnast minema saada ööpimeduses.

Reno on punktuaalne. Tema maja juurde jõudes on paat ja mootor alati tänava ääres ootamas. Paneme need auto peale ning siis Statoili. See on traditsioon enne igat kalalkäiku: kohv ja kabanoss.

Päiksetõus on tavaliselt see hetk, mil igasugune varase ärkamise või vähese une torin ära kaob.

Varsti jõuame vee äärde. Kas Ahja või Emajõgi, Pedja või Peipsi järv. Või hoopistükkis mõni pisem järveke Tartust mitu maakonda edasi. Oleneb aastaajast ja ilmast. Tööplaan on selge – paat lahti rullida, kahe erineva pumbaga põhi ja seinad täis. Spinningud kokku ja esimesed landid otsa – vee peal ei ole aega kohmitseda.

Vesi on esimeste päiksekiirtega ning ka päikeseloojanguga uskumatult ilus. Vahel näeb metssigu üle vee ujumas – jah, nad ei ole kõik välja surnud –  vahel kotkaid lendamas. Päiksetõus on tavaliselt see hetk, mil igasugune varase ärkamise või vähese une torin ära kaob.

Esimene vise.

Suur talihaug nimega Meeskonnatöö

Kas kohe näkkab? Tavaliselt mitte, aga on olnud juhuseid, kus korralik haug on juba esimese viske järel paadis. Tahaks, et saaksin siinkohal rääkida kalameheloo mitmekümnekilosest haugist, kelle silm oli juba nii suur… Ei saa.

Vapper sõber Ivo

Minu suurim haug on püütud Tänassilma jõelt, kui ma olin alles päris poisike. Natuke alla viie kilo. Ja paati tuli ta ka ainult selle pärast, et sõber Ivol oli piisavalt külma närvi talle näpud lõpuste taha ajada. Kahva ju kaasas ei olnud.

Iga püügipäev on erinev, vahel tuleb tagasi tulla praktiliselt tühjade kätega. Rekordina on meil paadis olnud kahe mehe peale üle 40 haugi. Lugemine läks lõpuks sassi. Röövpüüdjad me ei ole ning valdav enamus läks vette tagasi – kaldale ning enda ja sõprade-sugulaste kõhtu jõudsid ainult mõned suuremad.

Kala käitub vahel täiesti ettearvamatult.

Õnnelik valikJah, on teatud värvikombinatsioone, mida ta sügisel üldiselt paremini võtab. Jah, pigem on reegel, et suurem haug tahab sügisel rahulikumalt liikuvalt suuremat lanti. Aga siis tulevad püügipäeva suurimad kalad hoopis pisikese närvilise landiga, mille siputamine ka surnud üles ajaks. Ja ongi kogu tarkus mööda pükse. Seepärast tuleb iga püügi alguses uuesti katsetada, loopida ja trollida, lante ja asukohti vahetada.

Kaks kanget. Plussi läks temperatuur mõned tunnid pärast päikesetõusu.

Vahel on väga külm ja kala üldse ei võta. Ja kui oled 6-7 tundi vee peal ära passinud, siis lubad endale, et lähimad paar kuud enam vee peale ei kibele. See ei õnnestu kunagi! Paari päeva pärast hakkad uurima järgmise nädalavahetuse ilma. Vast elad järgmise nädalavahetuse siiski üle. Aga hiljemalt teise nädala keskpaigaks on kindel:

Kalavesi – here we come! Nii tugev on see sõltuvus.

Ilusad poisid