KÖÖGIPOOL 1: Paljas Supilinna preili, pumppüssiga vanatädi ja prügipolitsei

Valimiskampaania ning sellele eelnev valimisprogrammide formuleerimine annab võimaluse mõelda kastist välja, tegeleda riigi või kohaliku omavalitsuse strateegiliste eesmärkide ülevaatamisega ja uute seadmisega ning enda ideid testida. Samuti nõu küsida, sest ma ei ole näinud ühtegi poliitikut, kes suudaks ainult iseenese tarkusest erinevate väljakutsete kõiki tahke tabada.

Sääraste ideede testimiste ning tutvustamiste juures kohtab väga palju erinevaid huvitavaid inimesi, suhtumisi ja arusaamu. Tänaval juttu alustades või kortermaja uksele koputades ei tea kunagi, kuidas vestluspartner on meelestatud ja mida ta elus oluliseks peab. Leidub rõõmsameelseid optimiste, nukraid maailmavalu käes kannatajaid, vihaseid riigivastaseid ja konstruktiivseid kaasamõtlejaid.

Mõni aeg tagasi istusime sõpradega maha, et mõelda erinevate plaanide üle sügisesteks KOV valimiste kampaaniaks. Tunnid möödusid ja ühel hetkel läks jutt värvikamate juhtumite peale, mis kampaaniaperioodil on kandidaatidega aset leidnud. Kaks neist on saavutanud mõneti linnalegendi staatuse, seega ei pretendeeri ma täielikule detailitäpsusele, kuid tean, et vanasõna suitsu ja tule kohta peab nende lugude puhul paika.

Paljas Supilinna preili

Supilinna neiuEelmiste kohalike valimiste ajal tegin ukselt-uksele kampaaniat Supilinnas. Seal on väga põnevaid maju – alati ei saa teps mitte aru, kas tegemist on ühepereelamuga või satud välisukselt sisse kiigates majja, mis hargneb nagu labürint – väikesed vahvad korterid, uued vaheuksed ja uued korterid. Sattusin ühte viimati kirjeldatud tüübiga majja ning asusin ustele koputama. Ühe ukse taga koputama asudes kostus toast selliseid hääli, nagu keegi teeks kätekõverdusi või muud rasket trenni. Pärast koputust olid mõned hetked vaikust. Siis löödi uks pärani ning uksel seisis silmnähtavalt heas vormis mees, ümber ainult pisike saunarätik. Taustalt paistis diivan ja diivanilt teki alt pikad jalad. Sain hetkega aru, et sattusin koputama veidike kehval ajal – tutvustasin ennast ja ütlesin, et „teil paistab praegu olevat ka targemat tegevust, kui poliitikast rääkida.“ Mees muigas, ütles et mul on õigus ja pani ukse kinni. Turtsusin naerda, läksin järgmisele korrusele ja suhtlesin mitme inimesega.

Majast välja minnes möödusin eelnevalt kirjeldatud uksest, teist korda koputada ei plaaninud. Uks löödi aga mu sammude peale uuesti pärani, mees kes oli kenasti riided selga saanud, ütles laia naeratusega, et astugu ma nüüd sisse, võtku ma diivani peale istet (pikad jalad ja tekk olid kuskile kadunud) ning rääkigu ma nüüd siis ära, mida ma rääkima tulin.

Jõudsime jutuga välitreeningvahendite juurde – noormees kiitis kõva häälega, et see on hea mõte. Talle ka meeldivat vabas õhus toimetada. Ühtäkki kostus mu selja tagant selge ja kõlav naisterahva hääl: „Ei, selle peale pole küll eriti mõtet raha kulutada! Parem tehke nii, et…“.

Pean häbiga tunnistama, et ega ma seda mõtet mäleta. Neiu astus vannitoast välja nii, nagu ta loodi ning loodus ei olnud hoidnud kokku kõige kaunimate vormide ja värvidega. Ei osanud muud miskit teha, kui naeratada ja noogutada. Pererahvas kohmetuks ei muutunud, neiu läks vannituppa tagasi ning varsti lõpetasime vestluse ka meespoolega. Surusime käppa ja astusin majast välja. Juhtub ka nii.

Pumppüssiga vanatädi

Viha ei vali vanust

Tutvustanud noormees kaubanduskeskuses erakonna eesmärke. Jäänud teda kuulama sooja olemisega vanatädi. Selline pannkoogivanema, keda kujutad vaimusilmas lapselastega mängimas, kassi silitamas ja ühepajatoitu vaaritamas. Olnud tõsise näoga noormehe jutu ära kuulanud. Viimaks olevat noormees küsinud: „Ja mis te siis sellest jutust arvate?“ Vanatädi olnud hetkeks vait, vaadanud siis noormehele sügavalt silma ja kostnud: „Kui mul oleks pumppüss, noormees, siis ma tulistaks teid auklikuks!“

Pööranud kannapealt ringi ja kõndinud minema.

Õnneks olnud noormees tugeva närvikavaga ning kogenud inimestega suhtleja. Hinganud kolm korda sisse-välja ja rääkinud uue inimesega edasi.

Prügipolitsei

Tartus olevat üks usin kandidaat teinud ukselt-uksele kampaaniat. Madalmajade rajoonis uksekella lastes tulnud talle vastu uskumatult tige vanaproua. Elu olevat vilets. Riiki valitsevat kaabakad ning ega linnavalitsus parem olevat. Viimaks näidanud proua prügihunniku peale, mis ilutses tema ja naabri maa piiri peal ning siunanud, et ka naaber olevat kaabakas, sest ta pole nõus seda ära vedama. Naabrid ei jõudvat ka kokkuleppele, kelle maa peal see hunnik siis täpselt on ja nii vedanud mõlemad sinna vahelduva eduga uut kraami juurde ning lootvat, et üks või teine selle ikka ükskord ära veab. Käratanud siis vanaproua kandidaadile, et olgu linnavalisusest siis ükskord ka kasu ja veetagu siis vähemasti see prügihunnik ära.

Kandidaat – suure südamega inimene, kellel varasemat kandideerimiskogemust eriti ei olnud – lubanud, et see prügihunnik saab lähipäevadel ära koristatud! Andnud visiitkaardi, kõndinud minema ja istunud autosse. Seal saanud ta rahulikult järele mõeldes ka ise aru, et ju ei ole linnavalitsuse asi kellegi eramaalt prügi hakata minema vedama. Aga lubadus koos visiitkaardiga oli antud ja kui seda nüüd ei täida, siis jumal ise teab, mida vanaproua tema kohta turul kokku räägib, kui prügi vanassse kohta ilutsema jääb.

Labidaga valgekraeÕhtuhärmasuses olevat kandidaat läinud tanklasse, laenutanud sealt järelkäru ning seadnud rattad vanaproua kodu poole. Vaiksel-vaikselt olevat ta autoga hoovi hiilinud ning asunud prügihunnikut kärru loopima, et lubadus saaks täidetud. Proua ärganud aga kahtlase kolistamise peale üles, märganud võõrast autot ja seda, et keegi tõstab midagi tema hoovis järelkäru peale. Helistanud politseisse…

Seletamist olnud rohkem kui rubla eest. Lõpp olevat aga siiski olnud õnnelik ja loodetavasti sai kandidaat kurja tädi käest oma usinuse eest ka häälekese kätte…