Treenimisest koos lapsega

Olen aastaid rääkinud, et laste vähene liikumisaktiivsus on suur probleem, millega tuleb erinevatel tasanditel tegeleda, sest muidu oleme järgnevatel kümnenditel silmitsi väga kurbade tagajärgedega.

Kui seni olin enda fookuse suunanud erinevatele koolipõhistele liikumisaktiivsust suurendavatele sekkumistele, hakkasin selle suve alguses mõtestama senisest rohkem enda rolli pooleteise aastase tütre isana, eeskujuna. Tuleb tunnistada, et pilt, mida nägin, ehmatas mind.

Vaatamata enda küllaltki suurele kehalisele aktiivsusele ei olnud ma üldsegi hea eeskuju!

Olenemata mõningasest sportlikust edust raskejõustikus ei ole ma ennast kunagi sportlasena defineerinud. Mulle lihtsalt meeldib ennast liigutada. See tasakaalustab, võimaldab konstruktiivsel moel elada välja kogunenud vaimutööga tekkinud pinged ning – igasuguse valehäbita – hoida ka läheneva kolmekümnenda eluaasta eel enda kaubandusliku väljanägemise talutava.

Kuidas kaasata last sellisesse trenni?
Kuidas kaasata last sellisesse trenni?

Olen harjunud trenni tegema kolm kuni viis korda nädalas – eelkõige on see olenenud ajalistest võimalustest, tervisest ja mis seal salata – ka viitsimisest. Suve alguses tegin kaks korda nädalas kontaktsporti, käisin paar korda jõusaalis ja korra pikemal jooksuringil. Antud koormuse peale mõeldes võiks ju jääda mulje, et eeskuju mu lapse jaoks on tugev – isa rühmab ju sporti teha päris mitmel rindel.

Tegelikult ei olnud sellest kõigest eeskuju andmiseks erilist kasu. Vabavõitluse trenni ma last kaasa ei võtnud. Vaatamata sellele, et tegelikult olid tingimused selleks loodud – MTÜ Elustreening pakkus treeningute ajal ka lapsehoidmisteenust, müts maha selle eest. Jõusaali ei võta nii pisikest tegelast samuti. Tal on seal igav ja ohtlik. Samuti ei jõua ta kaasa joosta 7-8 km jooksuringi.

Seega – kui ühised nädalavahetuse loodusmatkad välja arvata –  nägi laps tegelikult neljal-viiel päeval nädalas seda, kuidas isa tuli pärast tööd koju, viskas kõhtu paar ampsu süüa ja läks jälle. Kuskile „trenni“, millel ei ole lapse jaoks tegelikult mingisugust reaalset mõõdet. Mida seal „trennis“ tehakse? Mis see „trenn“ tähendab? See jäi lapse jaoks tegelikult hoomamatuks. Ja siis tuli isa koju, oli väsinud ja mõtles pigem telekast ja söögist. Pilt, mis endale ja enda harjumustele otsa vaadates joonistus, ei saanud kohe kuidagi rõõmsaks teha.

Sain aru, et mu liikumisharjumused vajavad restarti

Ma pean mõtlema välja viisi, kuidas ma saan aidata lapsel liikumisrõõmu leida, anda talle positiivset eeskuju ning üritada mõelda samal ajal ka ise vajalikku koormust kätte saada. Lahendus oli ootamatult lihtne. Tartus on vähemasti seitse arvestatava seadmepargiga välijõusaali. Olemas on lõuatõmbetorud ja õlapalgid, rööbaspuud ja mõningates välijõusaalides ka arvestatavad trenažöörid. Mitmete juures on ka liutorud ja kiigud, mis pakuvad tegevust ja rõõmu ka küllaltki väikestele lastele.

Seega asendasin valdava enamuse oma jõusaalitreeningutest treeningutega välijõusaalides. Positiivseid elemente on selle juures mitmeid – harrastaja saab enda koormuse välijõusaalis kätte. Tegelikult ei olegi jõusaali erinevate lihasgruppide arendamiseks vaja – inspiratsiooni võib leida näiteks MTÜ Liigutame veebilehelt. Aga kõige olulisem – vabas õhus saab treenida terve perega, ka päris pisikeste lastega!

Meie lemmikuks kujunes spordiväljak Tähtvere rannas

Rand + Jõusaal = Kõigil lõbus
Rand + Jõusaal = Kõigil lõbus

Seal on ranna näol olemas piiramatu „liivakast“, samuti kiigud ja liutoru. Giselal on seal lõbus. Ja lisaks näeb ta igal nädalal mitu korda, mida ma mõtlen, kui räägin trennist ja liikumisest. Veelgi enam – pisukest fantaasiat kasutades ei ole väike laps trennis tüütu takistus, vaid tore kaaslane, kes enda liikumisele lisaks saab olla ka „abivahendiks“ või „raskuseks“ lapsevanema jaoks. Selliseid harjutusi aitas mul välja mõelda hea sõber ja treener Marko Mumm.

Siinolev video näitab ainult mõningasi harjutusi, mida on võimalik koos päris väikese lapsega teha. Neid on veel palju ja usutavasti jõuan täiendavaid ideid ka edaspidi anda.

Kokkuvõtvalt – ükskõik, kes Sa oled või millega Sa tegeled. Võta väike mõttepaus ja nuputa, kas liigud ise piisavalt ja oskad oma eeskuju lapsele edasi kanda. Või ehk on Sul mõni hea idee, millest ma ei rääkinud, aga sooviksid teistega jagada?