Psüühilise erivajadusega inimesed jooksku maal(e)?

Artikkel ilmunud Tartu Postimehes 23.11.2020

Vahel on nii, et inimene teeb suuri plaane, aga saatus ainult irvitab. Meie seas on mitmeid inimesi, kes on läinud elule vastu suurte unistustega – lõpetada kool, luua pere, teha kõrgelennulist karjääri. Ja siis on tulnud ootamatu elumuutus, suur stess või trauma, mis need plaanid põrmu paiskas. Tekkis psüühiline haigus, millega elama õppimine võtab enamuse energiast. Ja päris ilma toeta enam hakkama ei saa.

Kuigi me tervena sellele ei mõtle, võib säärane mure tabada meist igaüht. Meie ema-isa. Meie lapsi. Meid ennast. Psüühilise erivajadusega inimesed on osa meie ühiskonnast, sh Tartust. Eestis elab 55 000 inimest, ca 4% rahvastikust, kellel on diagnoositud vaimupuue või psüühikahäire. Neist umbes 11 000 inimest on erihoolekandeteenusel, oma kodudes elab 44 000 erivajadusega inimest. Neli protsenti tartlasi on suurusjärgus 4000 inimest. See tähendab, et abivajadusega inimesi on palju. Ka Tartus.

Viimastel nädalatel on Tartu Postimehe veergudel kirgi kütnud AS Hoolekandeteenused plaan rajada Kase tänaval 24-le psüühilise erivajadusega inimesele kodu, milles hakatakse pakkuma ööpäevaringset erihooldusteenust. Plaanitava kodu naabrid väidavad, et neid pole planeerimisse piisavalt kaasatud ning tunnevad muret piirkonna turvalisuse pärast. Läbiv on mõte, et kesklinnas teiste inimeste keskele psüühilise erivajadusega inimesed elama ei sobi. Pigem ikka kuskile linna äärde.

Teeme kõigepealt selgeks faktid. Erivajadusega inimeste kodu plaanib rajada AS Hoolekandeteenused (mitte Tartu linn) riigi omandis olevale maale. Tartu linnavalitsus ei hakka teenust osutama. Linna peamine ülesanne on läbi viia detailplaneeringu menetlus.

Kaasamisest. Enne Kase 6 detailpmaneeringu algatamist korraldati esimene kaasamiskoosolek, kus viidi omavahel kokku lähinaabrid ja AS Hoolekandeteenused esindajad. Linna hinnangul said olulisemad teenuse sisu puudutavad küsimused vastuse. Alles pärast kaasamiskoosolekut algatas Tartu Linnavalitsus detailplaneeringu kortermaja rajamiseks. Pärast planeeringu algatamist on toimunud veel teinegi teenuse sisu kirjeldav kohtumine, kus osalesid ka kaugemad naabrid ning lähedalasuvate ettevõtete (nt Aparaaditehas) esindajad. Planeerimise käigus tehakse koostööd kõigi lähinaabritega aga ka nendega, kes koostööks ja kaasarääkimiseks soovi avaldavad. Enne planeeringu kehtestamist pannakse valminud lahendus avalikule väljapanekule, jällegi antakse kõigile soovijatele võimalus arvamust avaldada.

Teenuse sisust. Praegu Tartus psüühilise erivajadusega inimestele ööpäevaringset erihooldusteenust ei pakuta. Tartust pärit inimesed on laiali üle Eesti. Uute kodude eesmärk on luua psüühilise erivajadusega inimestele paremaid elutingimusi ning pakkuda neile võimalust käia tööl, osaleda kogukonnaelus ning ka võimalust elada lähedastega samas piirkonnas. Igaüks soovib tunda, et on ühiskonnas vajalik. Kümne aasta jooksul on vanadest erihooldekodudest kogukondadesse tagasi kolinud üle tuhande inimese. See kogemus näitab, et krooniste haigustega inimesed ei ole meist väga erinevad – nad soovivad käia ise poes, kontserdil või juuksuris, tahavad uusi oskusi õppida ja kui tervis lubab, siis tööle minna. Selleks on vaja tuge ja tegevusjuhendajad oskavad seda pakkuda. Tegevusjuhendaja on majas olemas ööpäev läbi. AS Hoolekandeteenused on andnud lubaduse, et Kase 6 tulevaste elanike eest hoolitsetakse hästi, nende tegevust suunatakse ning nad ei muuda piirkonda ohtlikumaks ega kahanda ümbritseva kinnisvara väärtust.

Loomulikult tuleb tunnistada, et püüdluses psüühilise erivajadusega inimestele inimväärset elu pakkuda on olnud ka tagasilööke. Kasvõi Laseri tänava kogukonnas elamise teenuse puhul, kus tülid on tekkinud üsna olmeliste tegevuste pinnalt. Teisalt on selge, et Skandinaavias iseenesestmõistetav erivajadustega inimeste ühiskonda integreerimine ongi Eestis veel uus suund. Ka teenuste pakkujad õpivad iga päev juurde, kuidas teenust senisest paremini pakkuda ning aidata erivajadustega inimestel paremini ühiskonnanormidega kohaneda.

Kus on siis erivajadusega inimese koht? Kas linnas, linna ääres, maal metsade ja põldude vahel või üksiku saare peal? Tegemist on palju laiema küsimuseasetusega, kui esmapilgul paistab. Nii mõneski mõttes on küsimus selles, millises Tartus me elada soovime? Kas avatud ja hoolivas Tartus või endassesulgunud väikeses tigedas linnas, kus iga inimene võitleb ainult enda eest?

Minu hinnangul kohtame tänases ühiskondlikus diskussioonis, kahjuks ka Vabariigi Valitsuse retoorikas ja tegudes, liialt sagedasti inimeste lahterdamist õigeteks ja valedeks. Inimesteks, kes on õigusi väärt ja inimesteks, kes ei ole. Inimesteks, kes võiksid Eestis elada ja inimesteks, kes peaksid kuskil(e) mujal(e) jooksma.

Tartu abilinnapeana ei ole ma nõus ehitama väiklast, tigedat ja endassesulgunud linna. Tartu ei ole ju selline. Tartu on ülikoolilinn, tark ja hooliv linn. Meie tugevus on aastaid olnud avatus, soov rakendada väga erinevate inimeste oskuseid ja võimeid Tartu heaks. Ja meie tugevus on aidata neid, kellel on raske. Sest – vana tõde – keti tugevus ei sõltu selle kõige tugevamatest lülidest. Me mõtleme madalapõhjalisi busse hankides sellele, kuidas meie liikumispuudega inimesed saaksid ühistransporti kasutada. Me tegutseme Vanemuise teatriga, et meie pimedad saaksid teatris käia. Ja me hoolime ka sellest, kuidas saavad hakkama meie psüühilise erivajadusega inimesed. Nad ei pea maal(e) jooksma.

Ma soovin, et me ehitaksime edaspidigi ligipääsetavat linna, kuhu inimesed on oodatud ka siis, kui nad ei ole päris tavalised. Kus me ei vaata teistsugust inimest halvustavalt, vaid mõtleksime, mida me saame teha, et me üheskoos Tartusse ära mahuks.

Mõni võib nüüd mõelda – mis viga abilinnapeal targutada. Tema istub ju Raekojas ja mida ta Kase ja Kastani tänava inimeste muredest teab. Olgu öeldud, et oma eelnevate mõtete eest vastutan ma kõige kallimaga, mis mul on. Ma räägin oma pere – oma naise ja meie väikese tütre turvalisusest. Sest meie kodu asub Kase krundist 150 meetri kaugusel. Ta jääb igapäevaselt teele, kui läheme Sõbra keskusesse poodi või laste mängumaale. 

Ka minu pere on plaanitava maja lähinaabriks.